UFC naasis Texasesse pauguga, kui Toyota Centeris toimunud UFC Fight Night 267 peamatšis demonstreeris endine keskkaalu tšempion Sean Strickland taas oma klassi. Strickland, kes on tuntud oma ebamugava, kuid äärmiselt efektiivse poksistiili poolest, lõpetas 3. raundis tehnilise nokaudiga Anthony “Fluffy” Hernandeze, katkestades sellega vastase muljetavaldava 8-matšilise võiduseeria. Kuid õhtu tõeline kulminatsioon saabus alles pärast matši, kui verine ja higine Strickland haaras mikrofoni ning saatis terava sõnumi divisjoni valitsejale, Khamzat Chimaevile.
See võit ei olnud lihtsalt järjekordne “W” Stricklandi kontol; see oli avaldus. Pärast vastuolulist kaotust Dricus du Plessisile ja pikka pausi, tõestas Strickland, et ta on endiselt eliidi tipus ning valmis tiitlit tagasi nõudma. Siin on detailne ülevaade sündmustest, tehniline analüüs ja pilk tulevikku.
Peamatši analüüs: Kuidas Strickland “Fluffy” lahti harutas
Matš algas ootuspäraselt – Anthony Hernandez üritas koheselt survestada, otsides võimalusi distantsi vähendamiseks ja maadlusvahetusteks. Strickland aga ei lasknud end häirida. Tema püstine asend (nn “Philly Shell” variatsioon) ja pidev teep-löökide (jalalöögid kõhtu) kasutamine hoidsid Hernandeze ohutus kauguses.
1. ja 2. raund: Kirurgiline täpsus
Esimesed kaks raundi olid Stricklandi meistriklass. Ta kontrollis oktagoni keskosa, sundides Hernandeze pidevalt taganema või tegema meeleheitlikke sööste. Stricklandi jab (sirge vasak) töötas nagu kolvi, tabades vastast rütmiliselt ja rikkudes Hernandeze rünnakuplaane.
- Statistika nurgake: Esimese 10 minuti jooksul maandas Strickland üle 60 olulise löögi, millest enamik olid sirged löögid pähe. Hernandez seevastu suutis teha vaid kaks edukat maadluskatset kümnest, millest Strickland tõusis püsti vähem kui 5 sekundiga.
Hernandeze nurgameeskond palus tal teises vaheajas olla agressiivsem ja “muuta see kakluseks”, kuid Stricklandi distantsitunnetus tegi selle peaaegu võimatuks. Iga kord, kui Hernandez proovis lühemale distantsile siseneda, karistati teda kiirete kombinatsioonidega.
3. raund: Lõppvaatus
Kolmandas raundis hakkas Hernandez väsima. Tema südamik (cardio) on alati olnud tema tugevus, kuid Stricklandi kehalöögid olid oma töö teinud. Raundi teisel minutil tabas Strickland vastast jõulise põlvelöögiga otse päikesepõimikusse. Hernandez vajus hetkeks kössi, reetes valu.
Strickland, kes on sageli kritiseeritud liiga passiivse stiili eest, “haistis verd”. Ta tõstis tempot, surus Hernandeze vastu puuri ja vallandas löögiuputuse. Kohtunikul ei jäänud muud üle, kui matš peatada ajaga 2:23, kuulutades võitjaks Sean Stricklandi (TKO).
Tehniline vaatenurk: Miks Strickland on maadlejate õudusunenägu?
Paljud fännid küsivad, miks tipptasemel maadlejad nagu Hernandez (või varem Brendan Allen ja Jack Hermansson) ei suuda Stricklandi maha viia. Vastus peitub tema unikaalses kaitsestruktuuris.
- Püstine asend: Erinevalt klassikalisest maadlusasendist seisab Strickland väga püsti. See tundub riskantne, kuid võimaldab tal kiiresti reageerida taseme muutustele (level changes) ja kasutada oma puusi kaitseks.
- Käte positsioon: Ta hoiab käsi madalal või rinnakõrgusel, mis aitab tal “püüda” vastase käsi (hand fighting) enne, kui need suudavad tema jalgu haarata.
- Surve: Strickland ei tagane sirgjooneliselt. Ta liigub pidevalt edasi, mis sunnib maadlejat töötama taganedes – olukord, kus plahvatuslikke mahaviimisi (double leg takedown) on füüsikaliselt raskem sooritada.
See stiil on osutunud “krüptoniidiks” paljudele keskkaalu grappleritele ja on põhjus, miks matš Khamzat Chimaeviga on stilistiliselt nii intrigeeriv.
Strickland vs. Chimaev: Sõnasõda ja tulevik
Kohe pärast võitu pööras Strickland tähelepanu divisjoni tšempionile. Tema intervjuu oli tsenseerimata ja toores.
“Khamzat! Sa istud seal oma vööga ja mängid tšempionit. Sa võitlesid kord aastas, sa oled pidevalt haige või vigastatud. Tule välja ja kaitse seda vööd või anna see kellelegi, kes tegelikult võitleb!” hõikas Strickland otse kaamerasse.
Veebruaris 2026 on olukord keskkaalus pingeline. Khamzat Chimaev on hoidnud tiitlit, kuid tema aktiivsus on olnud madal. Fännide ja analüütikute seas on tekkinud nälg näha teda vastamisi kellegagi, keda ei saa lihtsalt “üle joosta”. Stricklandi võit Hernandeze üle – mehe üle, keda peeti divisjoni mustaks hobuseks – tsementeeris tema positsiooni vaieldamatu tiitlipretendendina number üks.
Rohkem uudiseid ja analüüse leiad meie UFC kategooriast.
Üllatused ja nokaudid: Kaaspeamatš ja muu kaart
Kuigi Stricklandi esitus varjutas teised, pakkus UFC Houston ka teisi meeldejäävaid hetki. Õhtu üks suurimaid üllatusi sündis kaaspeamatšis.
Uros Medic vs. Geoff Neal
Serbia “Doktor” Uros Medic šokeeris publikut, nokautides veteran Geoff Neali juba esimeses raundis. Matš algas ettevaatlikult, kuid Medic suutis kontreerida Neali vasaksirge ja saatis vastase põrandale täpse paremhaagiga. See võit tõstab Medici kindlalt keskkaalu (või poolraskekaalu, sõltuvalt matši kokkuleppest) top 15 vestlusesse.
Costa vs. Ige
Sulgkaalus näitas Melquizael Costa, et on tõsine oht. Ta alistas vastupidava Dan Ige esimese raundi tehnilise nokaudiga, kasutades pöörd-jalalööki (spinning back kick) kehasse, mis võttis Igelt hingamise. Dan Ige, keda tuntakse tema “graniidist lõua” poolest, ei suutnud kehalöögist taastuda.
Kõikide matšide tulemused leiad meie tulemuste lehelt.
Mis saab edasi?
UFC presidendil on nüüd laual selge stsenaarium. Strickland on teinud oma töö, puhastades teed tiitlimatšini. Küsimus on vaid ajastuses. Kas Chimaev on valmis suveks? Või peab Strickland ootama sügiseni?
Anthony Hernandeze jaoks on see kaotus valus tagasilöök, kuid mitte karjääri lõpp. 8-matšiline võiduseeria tõestas, et ta kuulub tippu. Tõenäoliselt näeme teda järgmisena vastamisi kellegagi top 10 teisest poolest, et uuesti end üles töötada – näiteks Roman Dolidze või Paulo Costaga.
KKK: Korduma Kippuvad Küsimused
Kas Sean Stricklandi stiil on igav?
See on maitse asi. Mõned fännid peavad tema kalkuleeritud survet ja kaitset igavaks, kuna ta ei otsi alati “highlight-reel” nokauti. Teised (nagu analüütikud ja treenerid) hindavad tema tehnilist perfektsust ja võimet vastane psühholoogiliselt ja füüsiliselt lahti harutada. Matš Hernandezega näitas, et ta suudab ka lõpetada, kui võimalus tekib.
Miks on Khamzat Chimaevil raskusi tiitli kaitsmisega?
Chimaevi karjääri on seganud mitmed terviseprobleemid ja viisaprobleemid, mis on takistanud tal võidelda nii tihti, kui fännid sooviksid. Tema talent on vaieldamatu, kuid stabiilsus on olnud tema suurim vaenlane.
Mis on “Philly Shell” MMA-s?
See on poksist laenatud asend, kus üks käsi on madalal (kaitseb keha) ja teine lõua juures, õlg on tõstetud lõua kaitseks. MMA-s on see riskantne väikeste kinnaste ja jalalöökide tõttu, kuid Strickland on kohandanud seda edukalt, kasutades “parreerimist” (parrying) ja pidevat liikumist.
Kas Strickland on varem Chimaeviga võidelnud?
Ei, seisuga veebruar 2026 pole nad ametlikus matšis kohtunud. Küll aga on nad treeninud samas saalis (Xtreme Couture) ja neil on olnud sparringusessioone, mis on lisanud õli tulle nende rivaalitsemisele.
