MMA vigastused ja tervis: Miks on võitlejatel “lillkapsakõrvad”?

Vabavõitlus on üks füüsiliselt nõudlikumaid spordialasid maailmas. Lisaks ilmselgetele ohtudele nagu nokaudid, peavad võitlejad tegelema unikaalsete terviseprobleemidega, mis kaasnevad aastatepikkuse maadluse ja löömistreeninguga. Selles artiklis vaatame süvitsi MMA “ametihaigusi” – alates kurikuulsast lillkapsakõrvast kuni nähtamatute peatraumadeni – ja selgitame, kuidas tänapäeva meditsiin aitab sportlastel kauem tipus püsida.

1. Lillkapsakõrv (Cauliflower Ear): Aumärk või terviserisk?

See on ilmselt kõige äratuntavam märk sellest, et inimene tegeleb maadluse või MMA-ga. Meditsiiniliselt on selle nimi perikondraalne hematoom.

Kuidas see tekib?
Kui kõrv saab tugeva löögi või seda hõõrutakse tugevalt vastu matti (nt puurimaadluses või pead giljotiinist välja tõmmates), rebeneb kõrva nahk kõhre küljest lahti. Naha ja kõhre vahele tekib verevalum. Kuna kõhr saab toitaineid ainult naha kaudu, siis verevalumi eraldatuna hakkab kõhr surema ja deformeeruma, moodustadeski “lillkapsa” kuju.

Ravi:
Kui jaole saadakse kohe (24h jooksul), tõmbab arst süstlaga vere välja ja surub naha tagasi vastu kõrva (kasutades magneteid või sidet). Kui see kivistub, on vajalik kirurgiline sekkumine. Paljudel treeningutel kasutatakse selle vältimiseks spetsiaalset kaitsevarustust (kõrvakaitsmed).

2. Põlved ja sidemed (ACL/MCL): Karjääri lõpetajad

Kui lillkapsakõrv on pigem kosmeetiline probleem, siis põlvevigastused on need, mis lõpetavad karjääre. MMA unikaalsus seisneb selles, et jalad saavad koormust nii maadluses (järsud suunamuutused, mahaviimised) kui ka püstivõitluses.

Eriti ohtlik on kaasaegne calf kick ehk säärelöök. See tehnika ründab säärelihase närvi, kuid halvasti ajastatud või blokeeritud löök võib tekitada luumurde (nagu juhtus Chris Weidmani või Anderson Silvaga). Samuti on ohuks keerulised jalalukud (heel hooks), mis ründavad otse põlvesidemeid.

3. Peatraumad ja CTE: Nähtamatu vaenlane

Kõige tõsisem teema võitlusspordis on pikaajaline aju tervise säilitamine. CTE (krooniline traumaatiline entsefalopaatia) on degeneratiivne ajuhaigus, mis võib tekkida korduvate pealöökide tagajärjel. Oluline on mõista, et ohtlikud pole ainult suured nokaudid, vaid korduvad väiksemad põrutused aastate jooksul.

Tänapäeval on MMA reeglid ja kohtunike töö muutunud rangemaks – matšid peatatakse varem, et vältida tarbetut kahju. Samuti on muutunud treeningkultuur: “kõva sparring” (hard sparring) on asendumas tehnilisema ja mängulisema lähenemisega.

4. Nahainfektsioonid (Staph): Hügieeni ABC

Võib kõlada üllatavalt, aga üks suurimaid ohte võitlejale ei ole vastane, vaid bakter nimega Staphylococcus aureus (Staph). Kuna MMA hõlmab palju higist nahk-naha kontakti, levivad bakterid kiiresti.

Ravimata Staph-infektsioon võib tekitada veremürgituse ja nõuda operatsiooni, jättes sportlase kuudeks eemale. Ennetus on lihtne: puhtad matid, isiklik hügieen ja haavade katmine. Tipptasemel klubid järgivad rangeid CDC hügieenijuhiseid.

KKK: Tervis ja taastumine