Kui Dana White 2019. aastal Madison Square Gardenis esimest korda BMF-i (Baddest Motherf*cker) vöö välja kuulutas, oli sõnum selge: see ei ole tavaline meistrivõistluste kuld. See ei ole vöö, mis antakse sellele, kes suudab reeglistikku kõige nutikamalt ära kasutada või vastast 25 minutit kontrollida. See oli auhind vägivalla, vastupidavuse ja puhta võitlusvaimu eest. See oli mõeldud meestele, kes eelistavad surra kilbil, mitte võita punktidega.
Kuid vaadates ettepoole, eriti potentsiaalsetele vastasseisudele nagu UFC 326, kus ringlevad kuulujutud Charles Oliveira ja Max Holloway kordusmatšist, tekib murettekitav küsimus: kas BMF-i tiitel on muutumas lihtsalt järjekordseks turundusnipiks, mis on kaotanud oma algse “tänavavõitluse” olemuse? Kui BMF-i tiitlimatš näeb välja nagu kõrgetasemeline BJJ (Brasiilia jiu-jitsu) treening, on midagi fundamentaalselt valesti.
BMF-i sünd ja algne lubadus
Meenutame hetkeks, miks see tiitel üldse loodi. See sündis orgaaniliselt Nate Diazi ühest intervjuust pärast Anthony Pettise võitmist, kus ta kuulutas ennast ja Jorge Masvidali ainsateks tõelisteks gängsteriteks spordis. UFC haaras sellest kinni ja UFC 244 peamatš Masvidal vs. Diaz oli sündinud.
Dwayne “The Rock” Johnson pani vöö võitjale vööle. Õhkkond oli elektriline. Kuigi matš lõppes arsti peatamisega (mis oli irooniliselt väga anti-BMF lõpp), oli võitlus ise püstivõitluse tulevärk. Ei mingeid meeleheitlikke katseid punkte koguda, vaid puhas soov vastast murda.
See on standard. BMF ei ole koht taktikaliseks lay-and-pray strateegiaks. Kui me räägime BMF vöö tähendusest ja ajaloost, siis me räägime Justin Gaethjest, Max Hollowayst ja Dustin Poirierist – meestest, kes on nõus riskima teadvusekaotusega, et pakkuda fännidele unustamatut vaatemängu.
Miks Charles Oliveira ja “taktikaline maadlus” on BMF-i surm
Ärge saage valesti aru – Charles Oliveira on üks ajaloo põnevamaid võitlejaid. Tema rekordid lõpetamistes räägivad enda eest. Kuid tema stiili tuumaks on siiski eliittasemel Brasiilia jiu-jitsu. Kui Oliveira tunneb ohtu püstivõitluses (nagu ta tundis esimeses matšis Islam Makhachevi või Arman Tsarukyani vastu), on tema esimene instinkt tõmmata guard’i või otsida klintši.
Ja siin peitubki konflikt. BMF-i tiitlimatšis ei taha fännid näha kedagi selili maas puhkamas, oodates, et vastane teeks vea. See on legitiimne viis võita tavaline UFC kuldvöö – see on MMA, mitte kikkpoks –, kuid BMF-i kontekstis on see reetmine. BMF peaks olema “džentelmenide kokkulepe” jätta maadlus kõrvale, välja arvatud juhul, kui see on slam või ground-and-pound lõpetamise eesmärgil.
Justin Gaethje hoiatus
Vaadake Justin Gaethje hiljutisi matše. Tema on BMF-i vaimu kehastus. Isegi kui tal on olemas ülihea maadlustaust (NCAA Division I All-American), keeldub ta seda ründavalt kasutamast. Miks? Sest ta teab, et fännid ei maksa selle eest. Kui BMF-i tiitel liigub võitlejate kätte, kes kasutavad maadlust aja võitmiseks või hingetõmbeks, muutub see vöö mõttetuks paberiraskuseks.
UFC 326 ja tuleviku ohud
Vaadates UFC 326 eelvaadet ja potentsiaalset Holloway vs. Oliveira 2 vastasseisu, on õhus küsimärgid. Max Holloway on tõestanud, et tema on BMF-i kuningas – meenutagem UFC 300 viimast 10 sekundit Gaethje vastu. See hetk, kus ta osutas puuri keskele ja kutsus vastase lahingusse, ongi BMF-i definitsioon.
Kui aga vastane otsustab sellele kutsele vastata taktikalise klintši ja puurimaadlusega, sureb see maagia silmapilkselt. BMF-i tiitlimatšid peaksid toimuma reeglitega, mis soosivad tegevust. Võib-olla peaks kohtunikud sekkuma kiiremini, kui tegevus maas seiskub? Või peaks BMF-i matšidel olema teistsugune punktisüsteem, mis karistab passiivsust ja taganemist karmimalt?
Miks maadlus on MMA-s vajalik, aga mitte BMF-is
See ei ole rünnak maadluse vastu. Maadlus ja BJJ on MMA alustalad. Islam Makhachev, Merab Dvalishvili ja teised on tõestanud, et maadlus on kõige kindlam viis tiitleid võita ja neid hoida. Nad on vaieldamatult maailma parimad võitlejad (P4P). Aga kas nad on Baddest Motherf*ckers? Ei.
- Tavaline tšempion: Võidab iga hinna eest, minimeerib riske, kontrollib positsiooni.
- BMF tšempion: Otsib lõpetust, võtab riske, eelistab vaatemängu turvalisusele.
Kui me hakkame neid kahte segamini ajama, kaotab BMF oma unikaalsuse. Meil on juba olemas kaalukategooriate tšempionid. BMF pidi olema midagi muud – see pidi olema vastus küsimusele: “Kes võidaks baarikak luse, kus reegleid on vähem?” Baarikaklustes ei tõmmata guard’i ega hoita vastast 3 minutit puuri vastas kinni, et kohtunikele muljet avaldada.
Verised lahingud vs. punktivõidud
Ajalugu on näidanud, et fännid mäletavad sõdasid, mitte domineerivaid punktivõite. Ajaloo suurimad nokaudid ja veriseimad lahingud (Lawler vs. MacDonald 2, Henderson vs. Shogun) on need, mis defineerivad selle spordiala pärandit. BMF-i vöö peaks olema austusavaldus just sellistele matšidele.
Kui UFC tahab säilitada selle vöö prestiiži, peavad nad olema väga valivad, keda nad sellesse tiitlipilti lasevad. See ei saa olla lohutusauhind endistele tšempionitele. See peab olema eksklusiivne klubi võitlejatele, kellel on teatud mentaalsus.
Kuidas päästa BMF-i tiitel?
Lahendus on tegelikult lihtne: matšide sobitamine (matchmaking). BMF-i tiitlimatši ei tohiks kunagi pakkuda võitlejale, kelle esimene instinkt on viia võitlus maha, kui ta saab löögi näkku. See peaks olema reserveeritud:
- Püstivõitlejatele: Mehed nagu Max Holloway, Justin Gaethje, Dustin Poirier, Dan Hooker.
- Agressiivsetele lõpetajatele: Isegi kui võitlus läheb maha, peab see olema pidev rünnak (nt Charles Oliveira parimatel päevadel, aga mitte tema “taktikalistel” päevadel).
- Vastupidavuse ikoonidele: Need, kes on tuntud oma “lõuaga” ja võimega tulla tagasi rasketest olukordadest.
Kui me hakkame nägema BMF-i matše, mis lähevad kohtunike otsuseni 50-45 skooriga tänu 15-minutilisele kontrollajale maas, siis on aeg see vöö pensionile saata.
Kokkuvõte: Säilitagem BMF-i pühadus
Me elame ajastul, kus MMA on muutunud üha professionaalsemaks ja teaduspõhisemaks. Võitlejad on targemad, treenerid on analüütilisemad. See on spordi arengu seisukohalt suurepärane. Kuid BMF on reliikvia vanast ajast – ajast, mil asi oli lihtsalt selles, kellel on suurem süda ja kõvem pea.
Ärme lase modernsel “punkti-MMA-l” seda rikkuda. Kui Oliveira ja Holloway kohtuvad UFC 326 raames (või mis iganes suurüritusel tulevikus), peab see olema sõda. Kui see muutub maadlusmatšiks, võidab küll parem sportlane, kuid kaotab kogu BMF-i kontseptsioon. Ja fännid ei andesta seda.
KKK: Korduma Kippuvad Küsimused BMF Tiitli Kohta
Mis on BMF tiitel ja kas see on ametlik meistrivöö?
BMF (Baddest Motherf*cker) on sümboolne tiitel, mille UFC lõi 2019. aastal. See ei ole ametlik kaalukategooria meistrivöö, vaid pigem auhind, mis tunnustab fännide lemmikuid nende agressiivse ja meelelahutusliku võitlusstiili eest. See ei anna õigust automaatsele tiitlimatšile ega oma kindlaid kaalupiiranguid, kuigi siiani on seda kaitstud kergekaalus ja poolraskekaalus.
Kes on olnud BMF tiitli hoidjad?
Esimene BMF tšempion oli Jorge Masvidal, kes võitis Nate Diazi. Teine hoidja oli Justin Gaethje, kes alistas Dustin Poirieri. Kolmas ja praegune (seisuga 2026 algus) on Max Holloway, kes nokauteeris Justin Gaethje ajaloolisel UFC 300 üritusel.
Kas BMF matšidel on erinevad reeglid?
Ei, BMF matšid toimuvad standardsete UFC ja MMA reeglite järgi. Küll aga on need alati kavandatud 5-raundilistena, isegi kui need ei ole õhtu peamatšid. Erinevus on puhtalt sümboolne ja turunduslik, rõhutades võitlejate iseloomu.
Miks peetakse maadlust BMF tiitli kontekstis “igavaks”?
Kuigi maadlus on MMA oluline osa, seostavad fännid BMF tiitlit pigem püstivõitluse, nokautide ja “veriste sõdadega”. Maadlus, mis keskendub positsioonilisele kontrollile ja aja kulutamisele ilma aktiivse lõpetamissoovita, läheb vastuollu BMF-i vaimuga, mis peaks esindama kompromissitut võitlust.
Kas BMF tšempion saab suuremat palka?
Jah, tavaliselt kaasneb BMF tiitlimatšiga suurem meediatähelepanu ja PPV (pay-per-view) punktide osalus, mis tähendab võitlejatele märkimisväärselt suuremat sissetulekut võrreldes tavaliste reitingumatšidega.
